RSS

Category Archives: üleloomulik

The Cat

The Cat – 고양이 (2011)

Lavastaja: Seung-wook Byeon

IMDB

HanCinema

Klaustrofoobia all kannatav So-Hoi, kes töötab lemmikloomapoes, võtab enda hoolde alla kassi, kelle omanik suri liftis teadmata põhjustel. Sellest ajast saadik hakkab ta nägema veidraid ilmutisi ning järjest enam surevad tema ümber inimesed müstiliste olude tõttu.

Need, kes on juba korraliku portsu Aasia õudusfilme juba näinud, ei leia selles filmis mitte midagi uut, sest “The Cat” kasutab täpselt samasugust valemit nagu näiteks filmid “The Ring” või “Dark Water.” Järgitakse tüüpmustrit: mõned surmad, mõned ehmatused, filmi lõpus aset leiduv peategelase ja kummituse vaheline vastasseis ning sellele järgnev kummituse traagiline lugu, kuidas ja mis põhjustel ta oma otsa leidis.Filmi areng oli kaugelt juba etteaimatav.

Kui igav hakkab, siis võib iseenesest vaadata, kuigi midagi uut loota pole. Film on see-eest tehniliselt kenasti tehtud, Park Min-Young (vaatamata sellele, et ta nägu on käinud noa all ning kohati kutsutakse teda “plastik-tüdrukuks”, on ta ikka väga ilus) teeb peategelase rollis veenva soorituse. Ehmatused olid lamedad, valdavalt vaimu välja ilmumisega ei-kusagilt ja tagataustaks valjud heliefektid, kaotades ära oma õuduse.

Mitte, et ma oleks vastupidist arvanud, aga kui film on Lõuna-Koreast, siis ei tähenda see alati head filmi. “The Cat” pole nii halb ega hea, vaid langeb sinna keskele tühjusesse. Park Min-Young oligi vist peamine põhjus (lisaks lahedale postrile), miks ma seda vaadata tahtsin. Kassivastane vägivald oli ebameeldiv ja õudne, samas ka aktuaalne probleem tänapäeval, kuid enne lõputiitrite rullimist kinnitatakse vaatajale, et filmimise käigus ei tehtud kassidele väärkohtlemist.

Tuim ja ebaoriginaalne andmine, kuigi kohati lendas nunnumeeter lakke küll armsate kasside tõttu.

4/10

Advertisements
 
 

Haunters

Haunters/Psychic – 초능력자 (2010)

Lavastaja: Min-suk Kim

IMDB

HanCinema

Film kahest supervõimetega inimestest Lõuna-Korea kastmes. Kui Hollwoody superhero filmidest saab kõrini, siis antud film mõjub meeletult värskendavana. “Haunters” meenutas tugevasti animeseriaali “Code Geass,” kus peategelane Lelouch suutis inimesi kontrollida mõttejõuga.

Cho-In on sünnist saadik erakordse samuti samasuguse andega olnud, et suudab kõiki silmapiiril olevaid inimesi kontrollida mõttejõuga. Kasvanud üles ahistava isa ja emaga, kes üritas oma last ühel hetkel isegi meeleheitest tappa, kasutab ta oma erakordset annet omakasu nimel. Ühel päeval läheb ta pandimaja röövima ja seal tekib tal kokkupõrge Kyu-Namiga, kes suudab seda võimet eirata. Sellest areneb välja intensiivne võitlus kahe inimese vahel, kellel pole midagi kaotada.

Väga intrigeeriv ja põnev lähenemine üleloomulike võimetega inimestele, kes on tänaval üles kasvanud. “Haunters” möödus väga kiiresti, võitlus kahe peategelase vahel oli väga intensiivne ja kaasahaarav. Esimesed kaks kokkupõrget pandimajas olid meeletud pingelised. Filmi hirmuäratavaks sõnumiks oli see, et õudusel võib olla õudusunenägu ja õudusunenägu võib samuti kannatada omaenda õuduse käes.

Cho-In (piltidel see lokkis juustega) ongi vist üks viimasel ajal nähtud kõige ägedamaid kurikaelasid, kes kohati meenutab antikangelast. Kuid reaalselt ei saa selles filmis peategelastele pähe määrida välja kujunenud stereotüüpe, neid ei saa niimoodi lahterdada, et Kyu-Nam on hea ja Cho-In on halb tegelane. Selle juurde ma tulen sissekande lõpus tagasi, mida ei soovita lugeda veel, kui pole film nähtud, sest see sisaldab hulgaliselt spoilereid.

Näitlejatööd on fantastilised head. Kang Dong-Won, kes mängib Cho-Ini, on esimest korda kurja inimese rollis, mis tuleb tal meeletult hästi välja. Cho-In’i silmad on iga kord sädet täis, kui ta kontrollib inimesi, mille tõttu ta mõjub tõsiselt stiilselt hirmuäratavana. Kõrvaltegelased teevad filmi vaatamise lõbusaks – mustanahaline tüüp ja türklane, kes räägivad soravalt korea keelt ja lisasid filmi huumorit.

Aga üldiselt mõjub film hästi hallina. Muusika oli väga meeldejääv ja elektroonilised heliribad lõid halli, masendava ja urbanistliku atmosfääri. Seetõttu oli kogu aeg tunne, et mil iganes, kui on vastasseis kahe peategelase vahel, on nad justkui ainult kahekesi terves maailmas. Cho-Inil pole mingit probleemi kõrvaldada võitluselt kõrvalised inimesed (politseinikud või mis iganes), vaid panna nad töötama enda kasuks ja takistada Kyu-Nami.

Kaameratöö oli ka meeletult stiilne. “Haunters”it vaadata oli puhas nauding. Samas ma tunnen, et kui filmi algus ja keskosa olid fantastiliselt head, siis lõpp vajus kuidagi ära. Oli oluliselt erinev sellest, mida ma traileri järgi ette kujutasin, kuid heas mõttes. Kohati üritab see olla liiga metafooriline, mispärast mulle tundub, et film ei saanud kõige positiivsemat reaktsiooni.

8/10

Edasi tuleb minu analüüs filmile ja ütlen veel kord, et sisaldab hulgaliselt spoilereid ja ei soovita lugeda neil, kellel on film nägemata.

Pärast filmi nägemist oli väike pettumuse maik suus, ning hindeks oleksin andnud ehk 7/10. Siis hakkasin edasi mõtlema, mis värk selle filmiga oli ikkagi.

Nagu ma ütlesin, filmi hirmuäratavaks põhiideeks oli see, et õudusel võib olla õudusunenägu ning õudusunenägu võib kannatada omaenda õuduse käes. Kyu-Nam ajas Cho-Ini taga nagu zombi – järeleandmatu, võimatu tappa, peatamatu, saab üle kõigist takistustest ja tuttavate/sõprade surmad vaevu mõjusid tagasipõrgetena. Kui seda vaadata Cho-Ini seisukohast, siis see on tõeliselt hirmus ja seetõttu oli tema käitumises näha paanikat.

Kuid Kyu-Nam oli ise selgelt ka psychic, keda motiveeris inimeste aitamine/päästmine, mida illustreeris lõpp väga selgelt ja hästi (kuigi esmakordsel vaatamisel nägi see labane välja). Pärast katuselt alla kukkumist polnud tal enam kedagi päästa ja tema “võimed” olid taandarenenud miinimumini.

Seepärast Cho-In ütleski katusel: “I finally understand why my powers won’t work on you,” ja andis võitluses alla, isegi päästes pandimaja omaniku tütre kindlast surmast. Justkui Jumal, kes lõi koletise, kes suudab inimesi mõttejõuga kontrollida, omakorda lõi veel teise koletise, kes suudab mõttejõuga manipuleerimisele vastu hakata. Vaatajale ei anta tegelikult ju teada, kust peategelased pärit on. Kyu-Nami taust on ebaselge ja Cho-Ini isa ütles emale, et tegemist pole isegi tema enda lapsega. Sel põhjusel Cho-In andis alla, sest Kyu-Nam, kellega ta võitles, polnud siiski enam tavaline inimene (ma rõhutan “enam,” sest Cho-Ini tegevus äratas Kyu-Nami võimed üles sügavunest) ja seega temale kaotamine oli “õiglane võitlus.”

Seepärast minu silmis ongi seda filmi raske esialgu hinnata kui võitlust hea ja kurja vahel. Sellised üldiselt välja kujunenud stereotüübid ei tööta siin enam.

 
 

The Taoist Wizard

The Taoist Wizard – 전우치 (2009)

IMDB

MyAsianCinema

Vot see on selline veider ja lõbus film, mida oleks ideaalne seltskonnas vaadata. Sisuliin on küllaltki intrigeeriv, et silmad ekraanil hoida, tegevus toimub kahel erineval ajastul ja film töötab nii hästi meelelahutuslikul tasandil. Süžee pakub paar üllatust, dialoogid on nutikad ja üsna tihti leidsin end kõvasti naermast ning action oli üllatavalt hea. Kohati goblinite CGI oli üsna labane, aga teistel juhtudel olid eriefektid väga muljetavaldavad. “OH SNAP” mindblown elemendid olid olemas. Võitlusstseenide koreograafia oli lahe ja hüppamised läbi õhu nööride abil oli tugev noogutus “House of the Flying Daggers”ile. Kaks tundi ja 15 minutit möödusid väga kiiresti.

Tegelased on päris nutikad ja ei jäta külmaks, kui see näitlejannast mõrd välja arvata. Peategelase karakter oli üle kõige – naistemees, teeb igasugu vigurdusi ning mil iganes läks kakluseks, hoolitseb sõrmenipsuga selle eest, et kuskil hakkaks muusika mängima.

Mulle aga täiesti meeldis selle maailma võlurite idee, kuidas nende võimed olid ära piiritletud. Üsna põnev oli vaadata, milleks selle maailma võlurid olid võimelised – läbi õhu kaugustesse hüppamine (nöörid), tuule valitsemine, vihma esile kutsumine keset põuda, tulega manipuleerimine, läbi aja ning ruumi hüppamine (nagu see Nightcrawler selles “X-Men 2″s), sealhulgas gravitatsiooni eiramine (mööda seina jooksmine nagu “Matrixis”) ning rääkimata kiirest ja osavast võitluskunstist. Aajah, kui võlur oli tänapäeval, siis üsna tihti, kui ta nägi tänaval ahvatlevat reklaami näiteks õlust, veinist või söögist, siis tal piisas ainult käsi pista reklaami sisse kui võisse ja see välja tõmmata ehtsal kujul. Oleks mul ka selline võime…

Kindlasti soovitan. Omamoodi muhe ja lahe film. Kõige tähtsam – meelelahutuslik.

7,5/10

 

White: Curse of the Melody

White: Curse of the Melody – 화이트 (2011)

IMDB

MyAsianCinema

See õudusfilm järgib Aasia õuduslugude trendi, kus pikkade juustega surnud tüdruku vaim otsib kättemaksu ja kimbutab elavaid, kuid vaatamise tegi meeldivaks, sest traditsioonilisse kompotti suudeti hulganisti vürtsi lisada. Antud teos oli pigem värskendav ja lõbus oli vaadata, kuidas ühendati õudust ja praegust korea popmuusika maailma. Peategelast mängib ka T-ARA Eunjung, mis oli üks põhjuseid, miks filmi vastu tekkis huvi.

Mitte ükski film ei suuda mind enam tõenäoliselt nii hirmutada nagu seda tegi 2004. aasta “Shutter,” kuid “White” suutis pakkuda üsna mitu ehmatust. Lõpus keerati vint isegi liiga üle võlli ja üritati korraga liiga palju, aga paar kohta suutsid pakkuda mulle ehtsat õudust. Samuti väga huvitav detail oli, et traditsiooniliselt sellist masti õudusfilmides on mustade pikkade juustega tüdruk, kuid “White”s oli kummitusel valged juuksed. :3

6/10