RSS

Category Archives: draama

Deranged

Deranged – 연가시 (2012)

Lavastaja: Jeong-woo Park

IMDB

HanCinema

Jae-hyuk on rahaga raskustesse jäänud peremees, kes üritab oma peret toita tööga ravimifirmas. Samal ajal avastakse Hani jõel surnukehad. Lähemal uurimisel selgub, et Seouli elanikke kimbutab parasiit, mis suudab inimaju kontrollida ja panna neid ennast tapma. Üsna pea Hani jõgi pulbitseb laipadest, ning surnukehade arv tõuseb tormakalt. Kuigi valitsus töötab innukalt ravi leidmisel, üritab Jae-hyuk meeleheitlikult päästa oma naist ja lapsi, kellel on parasiidiga kokkupuutel avaldunud esimesed sümptomid.
Parasiidi eest pole keegi kaitstud.

Suremus: 100%

Selle filmiga on mul pisut isiklikum lugu rääkida. Juulis käisin Lõuna-Koreas suvekoolis, kus viibisin kuus nädalat. Enne õppetöö algust ootas meid kolmepäevane Jeju saare reis. 6. juulil (päev pärast filmi esilinastumist Lõuna-Koreas), kui Jeju saare külastamisega olime lõpule jõudnud, läksin lennujaamas oma kolme korealasest sõbraga udoni nuudleid sööma. Söömise käigus Jaewon ja Insung rääkisid mulle ühest Lõuna-Korea filmist, mis jooksis tol ajal Lõuna-Koreas kinodes ja saavutas suure populaarsuse. “Deranged”ist olin kuuldes silmapilkselt intrigeeritud. Siis oli mul meeletult kahju ikka, et ma ei osanud veel piisavalt hästi korea keelt, et seda kinno vaatama minna. Pilkupüüdev poster ja trailer tekitasid veelgi suurema ootamisisu.

Nüüd, kolm kuud hiljem avaldus mul lõpuks võimalus see film endale sebida. Ma ei oska sõnadega väljendada, kui palju ma seda olen iga päev ootanud. Ilma naljata, “Deranged” oli mu selle aasta kõige oodatum film. Lõpuks ometi, kui filmi kätte sain, takistas minu vaatamist üks tegelane 40 km kõrgusel, kes hakkas maailmarekordit sooritama. Ma muutusin ikka meeletult kärsituks ja karjusin juba enda mõtetes, et hüppa alla juba raisk. Vedas niigi, et Maast mööda ei hüpanud.

Aga teate mis? Kolm kuud järjest ootamist tasus ära. “Deranged” ei valmistanud mulle vähimalgi määral pettumust. Ma olin meeletult sügavalt filmi süvenenud ja filmi lõppedes oli mul tugev eufooriaseisund.

Fantastiline õudussugemetega thriller. Kui ma ütlen “õudussugemetega,” siis ma mõtlen eluohtlikku parasiiti, kuidas see suutis inimest niimoodi kontrollida.

Filmi areng on meeldiv. Esimesed pool tundi investeeritakse karakterite tutvustamisele, aga niipea kui laipade arv hakkab drastiliselt tõusma, muutub “Deranged” otsekohe tempokaks. Neid stseene oli üheaegselt rusuv ja õudne vaadata, kus inimesed jooksevad keset ööd parasiidi mõju all lähimasse veekogusse, et ennast uputada. Mõnel määral tekkis analoog M. Night Shyamalani filmiga “The Happening,” kuigi mõlemas filmis on massilise suitsiidi tagamaad kardinaalselt erinevad. Ning pole vaja isegi mainida, et “Deranged” on sellest parem mitmel tasemel.

Näitlejad teevad suurepärast tööd ning panevad kaasa tundma nende kannatustele. Hollywood poleks kahtlemata suutnud filmi vaatamise käigus esinenud emotsioone nii hästi toimetada. Kuigi ma pole Jeong-woo Parki loominguga varem kokku puutunud ning nimi ei ütle suurt veel midagi, on ta kataklüsmilisest atmosfäärist pulbitseva filmiga hästi hakkama saanud. Ja käsikiri – igati top-notch.

Siiani on emotsioonid sellest filmist väga laes, et vaatan lähipäevade jooksul uuesti läbi. Nuriseks ainult selle üle, kui karjuvalt kohutav oli parasiidi CGI. Sellise mastaabiga filmi puhul oleks paremat oodanud, aga ma suutsin enam-vähem silma kinni pigistada.

Julgen soojalt soovitada filmi kõigile! “Deranged” väärib vaatamist, isegi kui Aasia kino ei paku huvi.

8,5/10

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/10/2012 in õudus, draama, film, lõuna-korea, thriller

 

Castaway on the Moon

Castaway on the Moon – 김씨표류기 (2009)

IMDB

MyAsianCinema

Vaatamata pisut veidravõitu postrile otsustasin filmi vaadata ja see kujunes oodatust paremaks.

Murest murtud mees üritab enesetappu sooritada ja hüppab sillalt alla, aga ärkab üles hüljatud saarel, mis asub Seouli keskelt läbi jooksvas Hani jõel. Tüdruk, kes on ennast väga pikaks ajaks enda tuppa sulgenud ning keeldub oma toast lahkumast, märkab ühel päeval juhuslikult kogemata oma aknast meest hüljatud saarel ja hakkab uudishimust mehe tegutsemisi saarekesel jälgima.

Ääretult siiras, ilus ja fantastiline film. Mehe tegutsemist saarekesel oli nii põnev vaadata. “Castaway on the Moon” hakkas tõeliselt särama siis, kui peategelane oli aktsepteerinud, et ta ei pääse saarelt kuidagi minema (hiljem koguni ei tahagi) ja hakkab tegutsema, et seal viibimine endale mugavaks teha. Saarekesel oli üsna palju prahti ja peategelane leidis neile alati mingi rakenduse. Näiteks saarel ringi liikumiseks olid kingad liiga ebamugavad ja hiljem meisterdab plastikpudelitest jalanõud.

Algas suurepäraselt. Lõppes suurepäraselt. Pärast vaatamist tundsin, kuidas minu sisse oli süstitud hästi suur kogus positiivset energiat. Tundsin, et pärast vaatamist olin siiralt õnnelik. Iga sekund sellest filmist oli väärt. Korrakski ei hakanud igav. Minu silmis oli see väga kaval ja originaalne nüke, et tehakse robinsonaadifilm urbanistlikus keskkonnas – saart ümbritses suur ja kirev linn. Aeg-ajalt sõidavad paadid samuti saarest mööda. Kusjuures, filmi viimases kolmandikus tehti väga kaval viide samateemalisele filmile “Cast Away.” Issand, huumor oli samuti võrratult hea ja mõnus. Selline… siiras huumor. Muusika on muuhulgas ilus. Üks laul jäi kummitama paariks päevaks.

9/10
Kusjuures, alguses oleksin andnud hindeks 8/10, aga “Castaway on the Moon” jäi mulle pikaks ajaks meelde ning tõstsin hinnet.

Ahja, huvi korral, kes magasid uudise maha – üks eestlasest merehädaline leidis end üsna hiljuti üpris sarnasest olukorrast.

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 30/04/2012 in draama, film, komöödia, lõuna-korea, seiklus

 

The World of Silence

The World of Silence – 조용한 세상 (2006)

IMDB

MyAsianCinema

Kuulsal fotograafil palutakse enda tiiva alla võtta väike tüdruk nimega Su Yeon, kes on tehniliselt orb – isa hukkus aastad tagasi autoavariis ja ema on sellest ajast saadik koomas. Samal ajal leitakse üksteise järel kolm surnud tüdrukut, mis on tõenäosusega sarimõrvari töö. Neil kõigil oli üks ühine omadus – nad on pärit samast orbudekodust. Üsna pea selgub, et Su Yeon on tulnud samast lastekodust ja võib olla tõenäoliselt sarimõrvari järgmine sihtmärk.

Siin oli midagi juba algusest peale väga lummavat. Kulges meeldivalt ja ja filmi areng oli väga kena, et ma tahtsin näha, kuidas see kõik lõpeb. Stseenid fotograafi ja tüdruku vahel olid armsad, kuigi neid oli vähe, ning nende vahel tekkivat sidet oli sama mõnus näha nagu filmis “Man on Fire.” Tegelased olid huvitavad ja näitlejatööd soliidsed. Sisu on samuti lahe. Filmi lõpus avaldatakse üks väike saladus, mis pole sisu osas küll teab-mis-nüüd kui suur twist, aga paneb kogu filmi järgmisel korral hoopis teistsuguse pilguga vaatama.

7/10

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 26/04/2012 in crime, draama, film, lõuna-korea, thriller

 

Joint Security Area

Joint Security Area – 공동경비구역 (2000)

IMDB

MyAsianCinema

Suurepärane poliitilise alatooniga thriller Põhja- ja Lõuna-Korea piirivalvuritest, kes sõbrunevad omavahel ja veedavad õhtuid koos, lõbutsevad ja vahetavad muljeid kahe erineva riigi elust. Ühel päeval leiab piiril aset konflikt, mille käigus saab kaks Põhja-Korea sõdurit surma. Austriast saadetakse neutraalne korealane asja uurima, mis juhtus.

Tehniliselt oli film igati tasemel. Dialoogid, kaameratöö, filmi tempo – kõik oli paigas. Piirivalvurite sõbrunemised ja lõbutsemised olid väga mõnusad. “JSA” väärib tõesti vaatamist, tegemist on meeldejääva filmiga. Taaskord tõestati ära, et piir ja ühiskonnakriitika kahe riigi vahel on lausa absurdne. Pingeid maandati vahepeal südamliku huumoriga. Viimane stseen on kõige parem osa filmist, mis tõi pisara silmist.

8/10

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 25/04/2012 in draama, film, lõuna-korea, sõda, thriller

 

Tae Guk Gi Brotherhood

Tae Guk Gi Brotherhood – 태극기 휘날리며 (2004)

IMDB

MyAsianCinema

Kindlasti eelmise dekaadi üks parimaid sõjafilme, ja mitte ainult Aasia kino hulgas, vaid teeb ka mitmele USA sõjafilmile silmad ette. Pärast vaatamist ei uskunud kohe, et see kestis kaks ja pool tundi – aeg lendas nii kiiresti. Selle kohta võib tõesti öelda “eepos.” Karakterid on viimse piirini lihvitud, tegelaste arengut oli õõvastav vaadata ja mõjus nii hinge matvalt. Lahingustseenid on tõeliselt väga võimsad ja hästi tehtud. Mõjus nii võõrastavalt ja efektiivselt, et pärast filmi vaatamist ma ei suutnud rohkem kui 10 minutit Battlefield 3 mängida. Kusjuures, ülesehituse poolest meenutas see tõsiselt “Saving Private Ryan”it. Saab julgelt soovitada ka inimestele, kes ei ole üldse tutvunud Aasia kinoga.
Õudust, julmust ja isegi pisaraid.

10/10

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 24/04/2012 in action, draama, film, lõuna-korea, sõda

 

My Sassy Girl

Windstruck – 8/10

Tsiteerin LiveForThis’i: Teatud mõttes on “Windstruck” eelugu/prequel 2001. aasta L-Korea hitile “My Sassy Girl”(see on Wikipedia link ja ei soovita sul esimest lõigust kaugemale lugeda, sest rikub muidu elamuse ära). Mõlemal filmil on sama režissöör ja sama naispeaosatäitja. “Windstrucki” ei ole ise veel näinud, aga “My Sassy Girl” on vaatamata hype`ile küllaltki kobe tükk melodramaatilist komöödiat.

My Sassy Girl – 엽기적인 그녀 (2001)

IMDB

MyAsianCinema

Möödus pisut vähem kui kaks nädalat “Windstrucki” vaatamisest, aga sai vaadatud lõpuks ka “My Sassy Girl.” Kui tuua nüüd võrdlus prequeliga, siis.. ma ei teagi. Selles mõttes, et “Windstruck” oli väga mitmekülgne – seal oli romantikat, draamat, märulit ja fantaasiat. Selline kooslus ei pea paljude filmide puhul vett ja on suur oht laiali valguda, kuid “Windstrucki” puhul see töötas hästi. Kõik oli omavahel tasakaalus. See-eest “My Sassy Girl” teab, mis ta on – romantiline komöödia, ja selle piires ta püsibki. Ja üks asi veel – “Windstruckis” oli kaameratöö andekamalt ja meeldejäävamalt lahendatud. Ja taaskord, ma ei mäleta, millal ma nii palju naersin filmi vaatamise ajal. “Windstruck” oli ka üsna naljakas, aga “My Sassy Girl” oli tõesti.. nutikama huumoriga.

Selle tüdruku karakter on ikka tõsiselt äge. Juba “Windstruckis” võlus ta mind täiega, aga siin filmis ma armusin temasse lõplikult ära. Sa vaatad teda, kuulad, mida ta ütleb ja saad aru, et ta on nii nunnu…. omas võtmes muidugi, vaatamata sellele, et ta on hästi ebaviisakas, isekas, ähvardab lõputult ja peksab aeg-ajalt. Kuid see ongi tüdruku šarm – teda ei saa lihtsalt mitte armastada.

Ja kõige tipuks – film põhineb täiesti reaalsetel sündmustel, mis teeb asja ägedaks. Uurisin pisut filmi kohta ja leidsin IMDB foorumist selle (lingis on suht spoilerid filmile, olge valmis, kui pole filmi näinud.) Seal on allikas ka koreakeelsele blogile. Nüüd on seda enam motivatsiooni korea keelt õppida, et ma päriselt saaksin aru sellest jutust. :3 Pärast filmi vaatamist hakkas mul teatud mõttes isegi kahju… vaene noormees, et elas seda kõike päriselt läbi. ^___^

Absoluutselt armas film. Vastandid tõmbuvad. Meespeategelase näitleja hakkab vaikselt kujunema ka üheks mu lemmikuks, tema roll “Hello Ghostis” oli fantastiline. Ja tüdruku näitleja kui ka rolli karakter oli adorable. Pärast filmi lõppu oli tõeliselt rõõmus tuju nagu pärast “Castaway on the Moon”i vaatamist. Võib-olla aitas mu happy-go-lucky tujule kaasa ka selle loo kuulamine, mis pole filmiga mitte mingit pidi seotud, aga sobib suurepäraselt filmi lõppeva meeleoluga.

8,5/10

 
 

3-Iron

3-Iron – 빈집 (2004)

IMDB

MyAsianCinema

Just mõni aeg tagasi vaatasin “Tühja maja” ära.
Kiidusõnad selle kohta saavad lausa otsa.
Ma olen siiani nii pahviks löödud.
Sõnatu kõigest sellest.

Need olid minu sõnad, kui filmi vaatamise lõpetasin ja asusin kommentaari kirjutama.

Oeh. Kuigi seda filmi peab süvenenult vaatama, paelub see juba esimestest minutitest saadik. See oli lausa erakordne, kuidas kaks peategelast ei vahetanud terve jooksul mitte ühtegi sõna. Kogu sündmustik liikus edasi tegelaste emotsioonide ja tegemiste jõul. Justkui vaataks pikemat versiooni Disney animatsiooni “Up”i proloogist. Ja sellega seoses, näitlejatööd olid fantastilised. Nad suutsid nii palju emotsioone ja tundeid vaatajale edasi anda, ise aga mitte sõnagi mainimata. Üks vähestest filmidest, kus pilt suudab öelda rohkem, kui dialoogid selleks võimelised on. Et keegi minust valesti aru ei saaks – tegemist pole tummfilmiga, kõrvaltegelastel on omad dialoogid olemas, mis aitavad sisu edasi natuke kanda, kuid sellega ollakse ka üsna minimalistlikud. Üks tund ja 27 minutit möödusid linnulennul.

Kõige tähtsam on emotsioon, mis ma sellest filmist sain. Üks asi on see, kui ma puistan pisaraid filmi vaatamise ajal, kas õnnest või kurbusest. Aga mitte kunagi ma pole mõnda aega pärast filmi vaatamist nutma hakanud puhtast õnnetundest. Tõesti, kui film lõppes, jäin üsna mitmeks minutiks mõtlema ja siis… Lõpp oli nii originaalne, ilus ja unikaalne, et ma tundsin enda sees tohutu suurt õnnelikkust. Sellega pole ükski film hakkama saanud. Võrdluseks “Castaway on the Moon” tekitas üpris sarnase rõõmutunde, aga kuidas “Tühi maja” sellega hakkama sai, on vapustav. Lõpuminutitel on üks ilusamaid ja romantilisemaid stseene, mis mu silmad näinud on.

Mil iganes ma olen lähiajal kurvas meeleolus või masenduses, tahan ma seda filmi uuesti vaadata. Ilus, originaalne, müstiline atmosfäär ja pilgeni täis sümbolismi.

It’s hard to tell that the world we live in is either a reality or a dream.

10/10

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 24/04/2012 in crime, draama, film, lõuna-korea, romantika