RSS

The Cat

The Cat – 고양이 (2011)

Lavastaja: Seung-wook Byeon

IMDB

HanCinema

Klaustrofoobia all kannatav So-Hoi, kes töötab lemmikloomapoes, võtab enda hoolde alla kassi, kelle omanik suri liftis teadmata põhjustel. Sellest ajast saadik hakkab ta nägema veidraid ilmutisi ning järjest enam surevad tema ümber inimesed müstiliste olude tõttu.

Need, kes on juba korraliku portsu Aasia õudusfilme juba näinud, ei leia selles filmis mitte midagi uut, sest “The Cat” kasutab täpselt samasugust valemit nagu näiteks filmid “The Ring” või “Dark Water.” Järgitakse tüüpmustrit: mõned surmad, mõned ehmatused, filmi lõpus aset leiduv peategelase ja kummituse vaheline vastasseis ning sellele järgnev kummituse traagiline lugu, kuidas ja mis põhjustel ta oma otsa leidis.Filmi areng oli kaugelt juba etteaimatav.

Kui igav hakkab, siis võib iseenesest vaadata, kuigi midagi uut loota pole. Film on see-eest tehniliselt kenasti tehtud, Park Min-Young (vaatamata sellele, et ta nägu on käinud noa all ning kohati kutsutakse teda “plastik-tüdrukuks”, on ta ikka väga ilus) teeb peategelase rollis veenva soorituse. Ehmatused olid lamedad, valdavalt vaimu välja ilmumisega ei-kusagilt ja tagataustaks valjud heliefektid, kaotades ära oma õuduse.

Mitte, et ma oleks vastupidist arvanud, aga kui film on Lõuna-Koreast, siis ei tähenda see alati head filmi. “The Cat” pole nii halb ega hea, vaid langeb sinna keskele tühjusesse. Park Min-Young oligi vist peamine põhjus (lisaks lahedale postrile), miks ma seda vaadata tahtsin. Kassivastane vägivald oli ebameeldiv ja õudne, samas ka aktuaalne probleem tänapäeval, kuid enne lõputiitrite rullimist kinnitatakse vaatajale, et filmimise käigus ei tehtud kassidele väärkohtlemist.

Tuim ja ebaoriginaalne andmine, kuigi kohati lendas nunnumeeter lakke küll armsate kasside tõttu.

4/10

Advertisements
 
 

Haunters

Haunters/Psychic – 초능력자 (2010)

Lavastaja: Min-suk Kim

IMDB

HanCinema

Film kahest supervõimetega inimestest Lõuna-Korea kastmes. Kui Hollwoody superhero filmidest saab kõrini, siis antud film mõjub meeletult värskendavana. “Haunters” meenutas tugevasti animeseriaali “Code Geass,” kus peategelane Lelouch suutis inimesi kontrollida mõttejõuga.

Cho-In on sünnist saadik erakordse samuti samasuguse andega olnud, et suudab kõiki silmapiiril olevaid inimesi kontrollida mõttejõuga. Kasvanud üles ahistava isa ja emaga, kes üritas oma last ühel hetkel isegi meeleheitest tappa, kasutab ta oma erakordset annet omakasu nimel. Ühel päeval läheb ta pandimaja röövima ja seal tekib tal kokkupõrge Kyu-Namiga, kes suudab seda võimet eirata. Sellest areneb välja intensiivne võitlus kahe inimese vahel, kellel pole midagi kaotada.

Väga intrigeeriv ja põnev lähenemine üleloomulike võimetega inimestele, kes on tänaval üles kasvanud. “Haunters” möödus väga kiiresti, võitlus kahe peategelase vahel oli väga intensiivne ja kaasahaarav. Esimesed kaks kokkupõrget pandimajas olid meeletud pingelised. Filmi hirmuäratavaks sõnumiks oli see, et õudusel võib olla õudusunenägu ja õudusunenägu võib samuti kannatada omaenda õuduse käes.

Cho-In (piltidel see lokkis juustega) ongi vist üks viimasel ajal nähtud kõige ägedamaid kurikaelasid, kes kohati meenutab antikangelast. Kuid reaalselt ei saa selles filmis peategelastele pähe määrida välja kujunenud stereotüüpe, neid ei saa niimoodi lahterdada, et Kyu-Nam on hea ja Cho-In on halb tegelane. Selle juurde ma tulen sissekande lõpus tagasi, mida ei soovita lugeda veel, kui pole film nähtud, sest see sisaldab hulgaliselt spoilereid.

Näitlejatööd on fantastilised head. Kang Dong-Won, kes mängib Cho-Ini, on esimest korda kurja inimese rollis, mis tuleb tal meeletult hästi välja. Cho-In’i silmad on iga kord sädet täis, kui ta kontrollib inimesi, mille tõttu ta mõjub tõsiselt stiilselt hirmuäratavana. Kõrvaltegelased teevad filmi vaatamise lõbusaks – mustanahaline tüüp ja türklane, kes räägivad soravalt korea keelt ja lisasid filmi huumorit.

Aga üldiselt mõjub film hästi hallina. Muusika oli väga meeldejääv ja elektroonilised heliribad lõid halli, masendava ja urbanistliku atmosfääri. Seetõttu oli kogu aeg tunne, et mil iganes, kui on vastasseis kahe peategelase vahel, on nad justkui ainult kahekesi terves maailmas. Cho-Inil pole mingit probleemi kõrvaldada võitluselt kõrvalised inimesed (politseinikud või mis iganes), vaid panna nad töötama enda kasuks ja takistada Kyu-Nami.

Kaameratöö oli ka meeletult stiilne. “Haunters”it vaadata oli puhas nauding. Samas ma tunnen, et kui filmi algus ja keskosa olid fantastiliselt head, siis lõpp vajus kuidagi ära. Oli oluliselt erinev sellest, mida ma traileri järgi ette kujutasin, kuid heas mõttes. Kohati üritab see olla liiga metafooriline, mispärast mulle tundub, et film ei saanud kõige positiivsemat reaktsiooni.

8/10

Edasi tuleb minu analüüs filmile ja ütlen veel kord, et sisaldab hulgaliselt spoilereid ja ei soovita lugeda neil, kellel on film nägemata.

Pärast filmi nägemist oli väike pettumuse maik suus, ning hindeks oleksin andnud ehk 7/10. Siis hakkasin edasi mõtlema, mis värk selle filmiga oli ikkagi.

Nagu ma ütlesin, filmi hirmuäratavaks põhiideeks oli see, et õudusel võib olla õudusunenägu ning õudusunenägu võib kannatada omaenda õuduse käes. Kyu-Nam ajas Cho-Ini taga nagu zombi – järeleandmatu, võimatu tappa, peatamatu, saab üle kõigist takistustest ja tuttavate/sõprade surmad vaevu mõjusid tagasipõrgetena. Kui seda vaadata Cho-Ini seisukohast, siis see on tõeliselt hirmus ja seetõttu oli tema käitumises näha paanikat.

Kuid Kyu-Nam oli ise selgelt ka psychic, keda motiveeris inimeste aitamine/päästmine, mida illustreeris lõpp väga selgelt ja hästi (kuigi esmakordsel vaatamisel nägi see labane välja). Pärast katuselt alla kukkumist polnud tal enam kedagi päästa ja tema “võimed” olid taandarenenud miinimumini.

Seepärast Cho-In ütleski katusel: “I finally understand why my powers won’t work on you,” ja andis võitluses alla, isegi päästes pandimaja omaniku tütre kindlast surmast. Justkui Jumal, kes lõi koletise, kes suudab inimesi mõttejõuga kontrollida, omakorda lõi veel teise koletise, kes suudab mõttejõuga manipuleerimisele vastu hakata. Vaatajale ei anta tegelikult ju teada, kust peategelased pärit on. Kyu-Nami taust on ebaselge ja Cho-Ini isa ütles emale, et tegemist pole isegi tema enda lapsega. Sel põhjusel Cho-In andis alla, sest Kyu-Nam, kellega ta võitles, polnud siiski enam tavaline inimene (ma rõhutan “enam,” sest Cho-Ini tegevus äratas Kyu-Nami võimed üles sügavunest) ja seega temale kaotamine oli “õiglane võitlus.”

Seepärast minu silmis ongi seda filmi raske esialgu hinnata kui võitlust hea ja kurja vahel. Sellised üldiselt välja kujunenud stereotüübid ei tööta siin enam.

 
 

Deranged

Deranged – 연가시 (2012)

Lavastaja: Jeong-woo Park

IMDB

HanCinema

Jae-hyuk on rahaga raskustesse jäänud peremees, kes üritab oma peret toita tööga ravimifirmas. Samal ajal avastakse Hani jõel surnukehad. Lähemal uurimisel selgub, et Seouli elanikke kimbutab parasiit, mis suudab inimaju kontrollida ja panna neid ennast tapma. Üsna pea Hani jõgi pulbitseb laipadest, ning surnukehade arv tõuseb tormakalt. Kuigi valitsus töötab innukalt ravi leidmisel, üritab Jae-hyuk meeleheitlikult päästa oma naist ja lapsi, kellel on parasiidiga kokkupuutel avaldunud esimesed sümptomid.
Parasiidi eest pole keegi kaitstud.

Suremus: 100%

Selle filmiga on mul pisut isiklikum lugu rääkida. Juulis käisin Lõuna-Koreas suvekoolis, kus viibisin kuus nädalat. Enne õppetöö algust ootas meid kolmepäevane Jeju saare reis. 6. juulil (päev pärast filmi esilinastumist Lõuna-Koreas), kui Jeju saare külastamisega olime lõpule jõudnud, läksin lennujaamas oma kolme korealasest sõbraga udoni nuudleid sööma. Söömise käigus Jaewon ja Insung rääkisid mulle ühest Lõuna-Korea filmist, mis jooksis tol ajal Lõuna-Koreas kinodes ja saavutas suure populaarsuse. “Deranged”ist olin kuuldes silmapilkselt intrigeeritud. Siis oli mul meeletult kahju ikka, et ma ei osanud veel piisavalt hästi korea keelt, et seda kinno vaatama minna. Pilkupüüdev poster ja trailer tekitasid veelgi suurema ootamisisu.

Nüüd, kolm kuud hiljem avaldus mul lõpuks võimalus see film endale sebida. Ma ei oska sõnadega väljendada, kui palju ma seda olen iga päev ootanud. Ilma naljata, “Deranged” oli mu selle aasta kõige oodatum film. Lõpuks ometi, kui filmi kätte sain, takistas minu vaatamist üks tegelane 40 km kõrgusel, kes hakkas maailmarekordit sooritama. Ma muutusin ikka meeletult kärsituks ja karjusin juba enda mõtetes, et hüppa alla juba raisk. Vedas niigi, et Maast mööda ei hüpanud.

Aga teate mis? Kolm kuud järjest ootamist tasus ära. “Deranged” ei valmistanud mulle vähimalgi määral pettumust. Ma olin meeletult sügavalt filmi süvenenud ja filmi lõppedes oli mul tugev eufooriaseisund.

Fantastiline õudussugemetega thriller. Kui ma ütlen “õudussugemetega,” siis ma mõtlen eluohtlikku parasiiti, kuidas see suutis inimest niimoodi kontrollida.

Filmi areng on meeldiv. Esimesed pool tundi investeeritakse karakterite tutvustamisele, aga niipea kui laipade arv hakkab drastiliselt tõusma, muutub “Deranged” otsekohe tempokaks. Neid stseene oli üheaegselt rusuv ja õudne vaadata, kus inimesed jooksevad keset ööd parasiidi mõju all lähimasse veekogusse, et ennast uputada. Mõnel määral tekkis analoog M. Night Shyamalani filmiga “The Happening,” kuigi mõlemas filmis on massilise suitsiidi tagamaad kardinaalselt erinevad. Ning pole vaja isegi mainida, et “Deranged” on sellest parem mitmel tasemel.

Näitlejad teevad suurepärast tööd ning panevad kaasa tundma nende kannatustele. Hollywood poleks kahtlemata suutnud filmi vaatamise käigus esinenud emotsioone nii hästi toimetada. Kuigi ma pole Jeong-woo Parki loominguga varem kokku puutunud ning nimi ei ütle suurt veel midagi, on ta kataklüsmilisest atmosfäärist pulbitseva filmiga hästi hakkama saanud. Ja käsikiri – igati top-notch.

Siiani on emotsioonid sellest filmist väga laes, et vaatan lähipäevade jooksul uuesti läbi. Nuriseks ainult selle üle, kui karjuvalt kohutav oli parasiidi CGI. Sellise mastaabiga filmi puhul oleks paremat oodanud, aga ma suutsin enam-vähem silma kinni pigistada.

Julgen soojalt soovitada filmi kõigile! “Deranged” väärib vaatamist, isegi kui Aasia kino ei paku huvi.

8,5/10

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/10/2012 in õudus, draama, film, lõuna-korea, thriller

 

The Man From Nowhere

The Man From Nowhere – 아저씨 (2010)

IMDB

MyAsianCinema

Väike tüdruk on vägagi kiindunud oma naabrist noormehesse, kes on pandipoe omanik ning ta läheb alati naabri juurde, kui kodus on probleeme. Ta kutsub teda “onuks.” Tüdruku ema on seotud kuritegeliku organisatsiooniga ning jääb õnnetul kombel smuugeldamisega vahele. Ühel päeval ilmuvad ukse taha pahad mehed, kes piinavad ema ja kõige tipuks röövivad nii ema kui pisikese tüdruku. Naabrimees tiritakse samuti segaduse sisse ja tal ei jää muud üle, kui tüdrukut päästma minna.

“The Man From Nowhere”i iseloomustas väga hästi bphunja ühe sõnaga – maasikas. Tehniliselt on tegemist silmapaistvalt lummava teosega. Näitlejatööd on head, peaosas teeb suurepärase rolli Won Bin, kes on minu silmis tohutult andekas näitleja. Tema tegelaskuju paelus oma vaikse oleku, nukrameelsete silmadega ja müstilise auraga. Ning kui ta pahadele onudele kere peale annab, siis ai-ai-ai…

Lugu oli iseenesest tume, brutaalne ja sünge. Ma ei mõtle verevalamist, vaid üldist ülevaadet filmist. Sisu polnud tõepoolest kõige originaalsem. Analoogilist lugu on juba jutustatud küll mitmeid kordi. Kuid lõunakorealastel on selline võlu olemas, et suutsid seda lugu esitada nii paljude emotsioonidega… ja verega. ^^

Kui millegi üle nuriseda, siis võitlusstseene oli oodatust vähem, sest seda reklaamiti kui intensiivset märulifilmi. Ei, action oli igati tasemel, tõesti. Kaklusstseenide koreograafia oli vinge. Viimane võitlus lõi mind koguni pahviks oma toore jõhkruse, verisuse ja grotesksusega. Ning koos sellega kaameratöö ajas kananaha ihule. Ma leian, et pigem seisnes miinus nimelt filmi ülesehituses, sest kohati tundus venivat.

8/10

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 30/04/2012 in action, crime, film, lõuna-korea, thriller

 

Castaway on the Moon

Castaway on the Moon – 김씨표류기 (2009)

IMDB

MyAsianCinema

Vaatamata pisut veidravõitu postrile otsustasin filmi vaadata ja see kujunes oodatust paremaks.

Murest murtud mees üritab enesetappu sooritada ja hüppab sillalt alla, aga ärkab üles hüljatud saarel, mis asub Seouli keskelt läbi jooksvas Hani jõel. Tüdruk, kes on ennast väga pikaks ajaks enda tuppa sulgenud ning keeldub oma toast lahkumast, märkab ühel päeval juhuslikult kogemata oma aknast meest hüljatud saarel ja hakkab uudishimust mehe tegutsemisi saarekesel jälgima.

Ääretult siiras, ilus ja fantastiline film. Mehe tegutsemist saarekesel oli nii põnev vaadata. “Castaway on the Moon” hakkas tõeliselt särama siis, kui peategelane oli aktsepteerinud, et ta ei pääse saarelt kuidagi minema (hiljem koguni ei tahagi) ja hakkab tegutsema, et seal viibimine endale mugavaks teha. Saarekesel oli üsna palju prahti ja peategelane leidis neile alati mingi rakenduse. Näiteks saarel ringi liikumiseks olid kingad liiga ebamugavad ja hiljem meisterdab plastikpudelitest jalanõud.

Algas suurepäraselt. Lõppes suurepäraselt. Pärast vaatamist tundsin, kuidas minu sisse oli süstitud hästi suur kogus positiivset energiat. Tundsin, et pärast vaatamist olin siiralt õnnelik. Iga sekund sellest filmist oli väärt. Korrakski ei hakanud igav. Minu silmis oli see väga kaval ja originaalne nüke, et tehakse robinsonaadifilm urbanistlikus keskkonnas – saart ümbritses suur ja kirev linn. Aeg-ajalt sõidavad paadid samuti saarest mööda. Kusjuures, filmi viimases kolmandikus tehti väga kaval viide samateemalisele filmile “Cast Away.” Issand, huumor oli samuti võrratult hea ja mõnus. Selline… siiras huumor. Muusika on muuhulgas ilus. Üks laul jäi kummitama paariks päevaks.

9/10
Kusjuures, alguses oleksin andnud hindeks 8/10, aga “Castaway on the Moon” jäi mulle pikaks ajaks meelde ning tõstsin hinnet.

Ahja, huvi korral, kes magasid uudise maha – üks eestlasest merehädaline leidis end üsna hiljuti üpris sarnasest olukorrast.

 
1 kommentaar

Posted by &emdash; 30/04/2012 in draama, film, komöödia, lõuna-korea, seiklus

 

Blind

Blind – 블라인드 (2011)

IMDB

MyAsianCinema

“Blind” on samuti üks neist eelmise aasta Lõuna-Korea filmidest, mis on jätnud mulle väga sügava mulje. Õigupoolest vaatasin seda juba pool aastat tagasi ühel pimedal sügisõhtul, kuid elamus on endiselt nii eredalt ja selgelt meeles.

Ühel päeval läheb naisüliõpilane kaduma ja hiljem satub ta autoavariisse. Politsei asub juhtumit uurima ja leitakse kaks tunnistajat – üheks neist on 30ndates eluaastates Soo-Ah, kes oli kunagi silmapaistvalt eeskujulik politseinik, kuid kaotas aastaid tagasi autoavariis silmanägemise ja teismeline poiss nimega Gi-Seob. Juhtum  muutub ootamatult keerulisemaks, sest mõlemal tunnistajal on erinev versioon sellest, mis sel öösel juhtus.

“Blind” on üsna kiire tempoga film ja see oli kohati väga hirmuäratav nukrusevarjundiga elamus. Eriti siis, kui filmi keskel oli üks intensiivsemaid ja pingelisemaid tagaajamisstseene, mida ma olen eales näinud. Sealhulgas ka väga šokeeriv jube stseen, mis ei saa mitte ühtegi inimest külmaks jätta ja ma pole isiklikult näinud, kuidas vaatajat suudetakse lihtsalt nii toore jõuga vihkama panna kurjamit. Filmi toonid on hallid ja sünged, mis sobis ideaalselt filmi läbivale urbanistlikule olule. Ma ei väsi seda kiitmast, üsna ägeda filmiga on tegemist. Sisu on pingeline ja põnev, ning polnud ettearvatav, kuidas see lõpeb.

Kim Ha Neul teeb fantastiliselt usutava näitlejatöö pimeda naisena ja kuigi Yu Seung Ho on veel noor näitleja, hiilgab temagi ekraanil. Tegelased olid kõik väga meeldivad, isegi kõrvaltegelased – mitte nii pinnapealsed ega sügavad. Kohati võib jääda mulje, et sündmuste areng on kuidagi liiga sunnitud ja pingutatud ning paljud sündmused on üles ehitatud juhuslike kokkusattumuste näol, kuid tegemist on siiski meelelahutusega ja mind ei häirinud see. Väikestele detailidele pööratakse palju tähelepanu. Thrillerina töötas fantastiliselt hästi ja oli algusest peale kaasahaaravalt põnev kassi-hiire mäng.

Väga tugev 8/10

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28/04/2012 in film, lõuna-korea, thriller

 

Children…

Children… – 아이들… (2011)

IMDB

MyAsianCinema

Põhineb tõesti sündinud lool, mil 1991. aasta märtsis läks viis algkooli last mägedesse konni püüdma. Nad ei jõudnud õhtuks koju tagasi… dokumentaalrežissöör asub seda lähemalt uurima, temaga ühineb psühholoogia professor ja kui kahtlusaluseks osutub üks lapsevanematest, puhkeb sellest välja üleriiklik skandaal. Juhtum on siiani lahendamata. Kaduma läinud lapsed pälvisid hüüdnime “konnapoisid.” (ing k “frog boys”)

Fantastiline film lihtsalt. Minu silmis koos “Sunny”ga üks eelmise aasta parimaid Lõuna-Korea filme. Teadmine, et film kajastab tõesti juhtunud sündmusi, andis filmile sünge tooni ja atmosfääri. Lavastus ja näitlejatööd on suurepärased. Filmi tempo on paras ja kohati on sündmuste areng meeletult intensiivne. See oli emotsionaalne sõit läbi süngete ja traagiliste mälestuste, ning kui kogu lugu lõpuks läbi sai, tundsin ma end kui ühe sündmuse pealtnägijana. Ülesehituselt ja tõesti sündinud loo tõttu meenutas korduvalt teist väga kuulsat analoogilise teemaga Lõuna-Korea filmi “Memories of Murder,” mis on muidugi parem ja stiilsem, kuid “Children…” on kohe tema kannul. Aeg-ajalt meenutas samuti ameeriklaste filmi “Zodiac.”

“Children…” andis väga palju mõtlemisainet. Ma ei suudaks ette kujutada, mida kõike vanemad läbi pidid elama. Ei soovita järgnevat linki avada, sest võib elamuse ära rikkuda, aga pärast filmi vaatamist uurisin lähemalt juhtumi kohta ja filmis kajastatu vastab tõepoolest tõele. Veel õõvastavam on mõelda sellele, et inimene, kes oli selle kõige selle taga, on endiselt seal väljas. Hagi aegumise norm, milleks on Lõuna-Koreas 15 aastat, on möödas. Kujutage ette, kui see inimene läheb seda filmi vaatama ja ainult tema teab, mis tegelikult juhtus mägedes.

Paljudel lõuna-korealastel oli alguses skeptiline reaktsioon, eriti juhtumiga lähedalt seotud inimestel, sest kardeti, et film tehakse meelelahutuslikul eesmärgil. Kuid nad rahunesid maha, kui filmitegijate vastus oli selgesõnaliselt ei. Paljud inimesed unustasid aastate jooksul juhtumi ära ja film oli üks viis, kuidas inimesi valgustada, meelde tuletada, mis juhtus, ja jagada lapsevanemate valu vaatajatega. Lavastaja rääkis kusjuures samuti, et sel ajal, kui juhtum aset leidis, oli ta kolledžiõpilane ja mäletab kõike juhtunut selgelt. Allikas

Artikkel matusetseremooniast

9/10

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/04/2012 in crime, film, lõuna-korea, thriller