The Man From Nowhere

The Man From Nowhere – 아저씨 (2010)

IMDB

MyAsianCinema

Väike tüdruk on vägagi kiindunud oma naabrist noormehesse, kes on pandipoe omanik ning ta läheb alati naabri juurde, kui kodus on probleeme. Ta kutsub teda “onuks.” Tüdruku ema on seotud kuritegeliku organisatsiooniga ning jääb õnnetul kombel smuugeldamisega vahele. Ühel päeval ilmuvad ukse taha pahad mehed, kes piinavad ema ja kõige tipuks röövivad nii ema kui pisikese tüdruku. Naabrimees tiritakse samuti segaduse sisse ja tal ei jää muud üle, kui tüdrukut päästma minna.

“The Man From Nowhere”i iseloomustas väga hästi bphunja ühe sõnaga – maasikas. Tehniliselt on tegemist silmapaistvalt lummava teosega. Näitlejatööd on head, peaosas teeb suurepärase rolli Won Bin, kes on minu silmis tohutult andekas näitleja. Tema tegelaskuju paelus oma vaikse oleku, nukrameelsete silmadega ja müstilise auraga. Ning kui ta pahadele onudele kere peale annab, siis ai-ai-ai…

Lugu oli iseenesest tume, brutaalne ja sünge. Ma ei mõtle verevalamist, vaid üldist ülevaadet filmist. Sisu polnud tõepoolest kõige originaalsem. Analoogilist lugu on juba jutustatud küll mitmeid kordi. Kuid lõunakorealastel on selline võlu olemas, et suutsid seda lugu esitada nii paljude emotsioonidega… ja verega. ^^

Kui millegi üle nuriseda, siis võitlusstseene oli oodatust vähem, sest seda reklaamiti kui intensiivset märulifilmi. Ei, action oli igati tasemel, tõesti. Kaklusstseenide koreograafia oli vinge. Viimane võitlus lõi mind koguni pahviks oma toore jõhkruse, verisuse ja grotesksusega. Ning koos sellega kaameratöö ajas kananaha ihule. Ma leian, et pigem seisnes miinus nimelt filmi ülesehituses, sest kohati tundus venivat.

8/10

 

Castaway on the Moon

Castaway on the Moon – 김씨표류기 (2009)

IMDB

MyAsianCinema

Vaatamata pisut veidravõitu postrile otsustasin filmi vaadata ja see kujunes oodatust paremaks.

Murest murtud mees üritab enesetappu sooritada ja hüppab sillalt alla, aga ärkab üles hüljatud saarel, mis asub Seouli keskelt läbi jooksvas Hani jõel. Tüdruk, kes on ennast väga pikaks ajaks enda tuppa sulgenud ning keeldub oma toast lahkumast, märkab ühel päeval juhuslikult kogemata oma aknast meest hüljatud saarel ja hakkab uudishimust mehe tegutsemisi saarekesel jälgima.

Ääretult siiras, ilus ja fantastiline film. Mehe tegutsemist saarekesel oli nii põnev vaadata. “Castaway on the Moon” hakkas tõeliselt särama siis, kui peategelane oli aktsepteerinud, et ta ei pääse saarelt kuidagi minema (hiljem koguni ei tahagi) ja hakkab tegutsema, et seal viibimine endale mugavaks teha. Saarekesel oli üsna palju prahti ja peategelane leidis neile alati mingi rakenduse. Näiteks saarel ringi liikumiseks olid kingad liiga ebamugavad ja hiljem meisterdab plastikpudelitest jalanõud.

Algas suurepäraselt. Lõppes suurepäraselt. Pärast vaatamist tundsin, kuidas minu sisse oli süstitud hästi suur kogus positiivset energiat. Tundsin, et pärast vaatamist olin siiralt õnnelik. Iga sekund sellest filmist oli väärt. Korrakski ei hakanud igav. Minu silmis oli see väga kaval ja originaalne nüke, et tehakse robinsonaadifilm urbanistlikus keskkonnas – saart ümbritses suur ja kirev linn. Aeg-ajalt sõidavad paadid samuti saarest mööda. Kusjuures, filmi viimases kolmandikus tehti väga kaval viide samateemalisele filmile “Cast Away.” Issand, huumor oli samuti võrratult hea ja mõnus. Selline… siiras huumor. Muusika on muuhulgas ilus. Üks laul jäi kummitama paariks päevaks.

9/10
Kusjuures, alguses oleksin andnud hindeks 8/10, aga “Castaway on the Moon” jäi mulle pikaks ajaks meelde ning tõstsin hinnet.

Ahja, huvi korral, kes magasid uudise maha – üks eestlasest merehädaline leidis end üsna hiljuti üpris sarnasest olukorrast.

 

Blind

Blind – 블라인드 (2011)

IMDB

MyAsianCinema

“Blind” on samuti üks neist eelmise aasta Lõuna-Korea filmidest, mis on jätnud mulle väga sügava mulje. Õigupoolest vaatasin seda juba pool aastat tagasi ühel pimedal sügisõhtul, kuid elamus on endiselt nii eredalt ja selgelt meeles.

Ühel päeval läheb naisüliõpilane kaduma ja hiljem satub ta autoavariisse. Politsei asub juhtumit uurima ja leitakse kaks tunnistajat – üheks neist on 30ndates eluaastates Soo-Ah, kes oli kunagi silmapaistvalt eeskujulik politseinik, kuid kaotas aastaid tagasi autoavariis silmanägemise ja teismeline poiss nimega Gi-Seob. Juhtum  muutub ootamatult keerulisemaks, sest mõlemal tunnistajal on erinev versioon sellest, mis sel öösel juhtus.

“Blind” on üsna kiire tempoga film ja see oli kohati väga hirmuäratav nukrusevarjundiga elamus. Eriti siis, kui filmi keskel oli üks intensiivsemaid ja pingelisemaid tagaajamisstseene, mida ma olen eales näinud. Sealhulgas ka väga šokeeriv jube stseen, mis ei saa mitte ühtegi inimest külmaks jätta ja ma pole isiklikult näinud, kuidas vaatajat suudetakse lihtsalt nii toore jõuga vihkama panna kurjamit. Filmi toonid on hallid ja sünged, mis sobis ideaalselt filmi läbivale urbanistlikule olule. Ma ei väsi seda kiitmast, üsna ägeda filmiga on tegemist. Sisu on pingeline ja põnev, ning polnud ettearvatav, kuidas see lõpeb.

Kim Ha Neul teeb fantastiliselt usutava näitlejatöö pimeda naisena ja kuigi Yu Seung Ho on veel noor näitleja, hiilgab temagi ekraanil. Tegelased olid kõik väga meeldivad, isegi kõrvaltegelased – mitte nii pinnapealsed ega sügavad. Kohati võib jääda mulje, et sündmuste areng on kuidagi liiga sunnitud ja pingutatud ning paljud sündmused on üles ehitatud juhuslike kokkusattumuste näol, kuid tegemist on siiski meelelahutusega ja mind ei häirinud see. Väikestele detailidele pööratakse palju tähelepanu. Thrillerina töötas fantastiliselt hästi ja oli algusest peale kaasahaaravalt põnev kassi-hiire mäng.

Väga tugev 8/10

 

Children…

Children… – 아이들… (2011)

IMDB

MyAsianCinema

Põhineb tõesti sündinud lool, mil 1991. aasta märtsis läks viis algkooli last mägedesse konni püüdma. Nad ei jõudnud õhtuks koju tagasi… dokumentaalrežissöör asub seda lähemalt uurima, temaga ühineb psühholoogia professor ja kui kahtlusaluseks osutub üks lapsevanematest, puhkeb sellest välja üleriiklik skandaal. Juhtum on siiani lahendamata. Kaduma läinud lapsed pälvisid hüüdnime “konnapoisid.” (ing k “frog boys”)

Fantastiline film lihtsalt. Minu silmis koos “Sunny”ga üks eelmise aasta parimaid Lõuna-Korea filme. Teadmine, et film kajastab tõesti juhtunud sündmusi, andis filmile sünge tooni ja atmosfääri. Lavastus ja näitlejatööd on suurepärased. Filmi tempo on paras ja kohati on sündmuste areng meeletult intensiivne. See oli emotsionaalne sõit läbi süngete ja traagiliste mälestuste, ning kui kogu lugu lõpuks läbi sai, tundsin ma end kui ühe sündmuse pealtnägijana. Ülesehituselt ja tõesti sündinud loo tõttu meenutas korduvalt teist väga kuulsat analoogilise teemaga Lõuna-Korea filmi “Memories of Murder,” mis on muidugi parem ja stiilsem, kuid “Children…” on kohe tema kannul. Aeg-ajalt meenutas samuti ameeriklaste filmi “Zodiac.”

“Children…” andis väga palju mõtlemisainet. Ma ei suudaks ette kujutada, mida kõike vanemad läbi pidid elama. Ei soovita järgnevat linki avada, sest võib elamuse ära rikkuda, aga pärast filmi vaatamist uurisin lähemalt juhtumi kohta ja filmis kajastatu vastab tõepoolest tõele. Veel õõvastavam on mõelda sellele, et inimene, kes oli selle kõige selle taga, on endiselt seal väljas. Hagi aegumise norm, milleks on Lõuna-Koreas 15 aastat, on möödas. Kujutage ette, kui see inimene läheb seda filmi vaatama ja ainult tema teab, mis tegelikult juhtus mägedes.

Paljudel lõuna-korealastel oli alguses skeptiline reaktsioon, eriti juhtumiga lähedalt seotud inimestel, sest kardeti, et film tehakse meelelahutuslikul eesmärgil. Kuid nad rahunesid maha, kui filmitegijate vastus oli selgesõnaliselt ei. Paljud inimesed unustasid aastate jooksul juhtumi ära ja film oli üks viis, kuidas inimesi valgustada, meelde tuletada, mis juhtus, ja jagada lapsevanemate valu vaatajatega. Lavastaja rääkis kusjuures samuti, et sel ajal, kui juhtum aset leidis, oli ta kolledžiõpilane ja mäletab kõike juhtunut selgelt. Allikas

Artikkel matusetseremooniast

9/10

 

The World of Silence

The World of Silence – 조용한 세상 (2006)

IMDB

MyAsianCinema

Kuulsal fotograafil palutakse enda tiiva alla võtta väike tüdruk nimega Su Yeon, kes on tehniliselt orb – isa hukkus aastad tagasi autoavariis ja ema on sellest ajast saadik koomas. Samal ajal leitakse üksteise järel kolm surnud tüdrukut, mis on tõenäosusega sarimõrvari töö. Neil kõigil oli üks ühine omadus – nad on pärit samast orbudekodust. Üsna pea selgub, et Su Yeon on tulnud samast lastekodust ja võib olla tõenäoliselt sarimõrvari järgmine sihtmärk.

Siin oli midagi juba algusest peale väga lummavat. Kulges meeldivalt ja ja filmi areng oli väga kena, et ma tahtsin näha, kuidas see kõik lõpeb. Stseenid fotograafi ja tüdruku vahel olid armsad, kuigi neid oli vähe, ning nende vahel tekkivat sidet oli sama mõnus näha nagu filmis “Man on Fire.” Tegelased olid huvitavad ja näitlejatööd soliidsed. Sisu on samuti lahe. Filmi lõpus avaldatakse üks väike saladus, mis pole sisu osas küll teab-mis-nüüd kui suur twist, aga paneb kogu filmi järgmisel korral hoopis teistsuguse pilguga vaatama.

7/10

 

Hindsight

Hindsight – 푸른 소금 (2011)

IMDB

MyAsianCinema

Erru läinud gängsterbossil on plaanis asutada oma restoran ja uue alguse nimel hakkab ta kokandust õppima, kus ta tutvub salapärase tüdrukuga. Tüdruk on aga palgatud tapma teda, sest teised kõrgemad juhid maffias soovivad mehest lahti saada, sest ta teab liiga palju ja on maffia jaoks potentsiaalne turvarisk.

Selles filmis on head näitlejad, hea muusika, korralikud võitlusstseenid (mida oli reaalselt üsna vähe) ja visuaalselt oli väga ilus. Värvitoonid olid väga mõnusad ja päikeselised. Aga… see on taas lihtsalt üks keskmine gängsterifilm, kus ei pakuta mitte midagi uut ja aeglane tempo töötas selle kahjuks. Teostuselt on üpris hea, aga sisu jäi nii nõrgaks. Isegi Song Kang-Ho ei suutnud filmi päästa. Ja Shin Se-Kyung ka mitte, kes on jalustrabavalt ilus näitleja ja ma ilastasin kogu aeg vikerkaari, kui ta ekraanil oli. Romantika kahe peategelase vahel polnud samuti usutav. Ma sain aga tõsiselt palju avastamisrõõmu, kui peategelased läksid kinno vaatama filmi ühte teist eelmise aasta hittfilmi, mida ma olen juba kaks korda näinud ja pean isiklikult ka üheks eelmise aasta parimaks Lõuna-Korea filmiks. ^^

6/10

 

Welcome to Dongmakgol

Welcome to Dongmakgol – 웰컴 투 동막골 (2005)

IMDB

MyAsianCinema

Kolm Põhja-Korea ja kaks Lõuna-Korea sõdurit satuvad juhuslikult sõja ajal mäekülakesse nimega Dongmakgol, mis on sõjast täiesti puutumata. Samas külas asetseb ka ameeriklane, kes pidi lennukiga hädamaandumise tegema ja jäi imekombel ellu. Seal mäekülas elavad rahulikud inimesed juba mitu põlvkonda järjest, kes ei tea midagi, mis riigis toimub ja nad pole isegi relva ega pommi näinud.

Filmi vaatamise ajal tekkis paralleel eelmises postituses kirjutatud “Joint Security Area“ga, sest ülesehitus Lõuna- ja Põhja-Korea sõdurite sõbrunemisest oli üpris samasugune. Nagu Gang-Pae ütles: “Welcome to Dongmakgol” on märksa lõbusam, “Joint Security Area” aga poliitiline mis-juhtus thriller.

Väga südantsoojendav ja lõbus film. Dialoogid olid väga head. Kogu selles loos oli tunda nii suurt irooniat seoses Lõuna- ja Põhja-Korea konfliktidega, ja ka selle banaalsust. See avaldus nii irooniliselt ühes kindlas stseenis, kui rahumeelsed külaelanikud küsisid, kellega nad sõdivad, kas jaapanlaste või hiinlastega ning külla sattunud sõdurid ei osanud neile selgitada, et nemad, korealased, sõdivad üksteisega. See oli lihtsalt kuld. Huumor oli kohati ikka nii üle kõige.

Metssea kõrvaldamise stseen oli… ma ei oska seda kirjeldada. Te peate ise nägema seda. Ühest küljest oli “WTF?!” pedaal põhjas, samas oli see naeruväärselt koomiline. Põhja- ja Lõuna-Korea sõdurite suhete arengut ja sõbrunemist oli nii meeldiv ja südantsoojendav vaadata, täpselt nagu JSA’s, kuidas alguses olid nad valmis üksteist tapma ja hiljem valmis üksteise eest surema. Maastik oli võluvalt ilus ja tekitas soovi sealsamas külas elada rahulikku elu.

9/10

 

Joint Security Area

Joint Security Area – 공동경비구역 (2000)

IMDB

MyAsianCinema

Suurepärane poliitilise alatooniga thriller Põhja- ja Lõuna-Korea piirivalvuritest, kes sõbrunevad omavahel ja veedavad õhtuid koos, lõbutsevad ja vahetavad muljeid kahe erineva riigi elust. Ühel päeval leiab piiril aset konflikt, mille käigus saab kaks Põhja-Korea sõdurit surma. Austriast saadetakse neutraalne korealane asja uurima, mis juhtus.

Tehniliselt oli film igati tasemel. Dialoogid, kaameratöö, filmi tempo – kõik oli paigas. Piirivalvurite sõbrunemised ja lõbutsemised olid väga mõnusad. “JSA” väärib tõesti vaatamist, tegemist on meeldejääva filmiga. Taaskord tõestati ära, et piir ja ühiskonnakriitika kahe riigi vahel on lausa absurdne. Pingeid maandati vahepeal südamliku huumoriga. Viimane stseen on kõige parem osa filmist, mis tõi pisara silmist.

8/10

 

Tae Guk Gi Brotherhood

Tae Guk Gi Brotherhood – 태극기 휘날리며 (2004)

IMDB

MyAsianCinema

Kindlasti eelmise dekaadi üks parimaid sõjafilme, ja mitte ainult Aasia kino hulgas, vaid teeb ka mitmele USA sõjafilmile silmad ette. Pärast vaatamist ei uskunud kohe, et see kestis kaks ja pool tundi – aeg lendas nii kiiresti. Selle kohta võib tõesti öelda “eepos.” Karakterid on viimse piirini lihvitud, tegelaste arengut oli õõvastav vaadata ja mõjus nii hinge matvalt. Lahingustseenid on tõeliselt väga võimsad ja hästi tehtud. Mõjus nii võõrastavalt ja efektiivselt, et pärast filmi vaatamist ma ei suutnud rohkem kui 10 minutit Battlefield 3 mängida. Kusjuures, ülesehituse poolest meenutas see tõsiselt “Saving Private Ryan”it. Saab julgelt soovitada ka inimestele, kes ei ole üldse tutvunud Aasia kinoga.
Õudust, julmust ja isegi pisaraid.

10/10

 

My Sassy Girl

Windstruck – 8/10

Tsiteerin LiveForThis‘i: Teatud mõttes on “Windstruck” eelugu/prequel 2001. aasta L-Korea hitile “My Sassy Girl”(see on Wikipedia link ja ei soovita sul esimest lõigust kaugemale lugeda, sest rikub muidu elamuse ära). Mõlemal filmil on sama režissöör ja sama naispeaosatäitja. “Windstrucki” ei ole ise veel näinud, aga “My Sassy Girl” on vaatamata hype`ile küllaltki kobe tükk melodramaatilist komöödiat.

My Sassy Girl – 엽기적인 그녀 (2001)

IMDB

MyAsianCinema

Möödus pisut vähem kui kaks nädalat “Windstrucki” vaatamisest, aga sai vaadatud lõpuks ka “My Sassy Girl.” Kui tuua nüüd võrdlus prequeliga, siis.. ma ei teagi. Selles mõttes, et “Windstruck” oli väga mitmekülgne – seal oli romantikat, draamat, märulit ja fantaasiat. Selline kooslus ei pea paljude filmide puhul vett ja on suur oht laiali valguda, kuid “Windstrucki” puhul see töötas hästi. Kõik oli omavahel tasakaalus. See-eest “My Sassy Girl” teab, mis ta on – romantiline komöödia, ja selle piires ta püsibki. Ja üks asi veel – “Windstruckis” oli kaameratöö andekamalt ja meeldejäävamalt lahendatud. Ja taaskord, ma ei mäleta, millal ma nii palju naersin filmi vaatamise ajal. “Windstruck” oli ka üsna naljakas, aga “My Sassy Girl” oli tõesti.. nutikama huumoriga.

Selle tüdruku karakter on ikka tõsiselt äge. Juba “Windstruckis” võlus ta mind täiega, aga siin filmis ma armusin temasse lõplikult ära. Sa vaatad teda, kuulad, mida ta ütleb ja saad aru, et ta on nii nunnu…. omas võtmes muidugi, vaatamata sellele, et ta on hästi ebaviisakas, isekas, ähvardab lõputult ja peksab aeg-ajalt. Kuid see ongi tüdruku šarm – teda ei saa lihtsalt mitte armastada.

Ja kõige tipuks – film põhineb täiesti reaalsetel sündmustel, mis teeb asja ägedaks. Uurisin pisut filmi kohta ja leidsin IMDB foorumist selle (lingis on suht spoilerid filmile, olge valmis, kui pole filmi näinud.) Seal on allikas ka koreakeelsele blogile. Nüüd on seda enam motivatsiooni korea keelt õppida, et ma päriselt saaksin aru sellest jutust. :3 Pärast filmi vaatamist hakkas mul teatud mõttes isegi kahju… vaene noormees, et elas seda kõike päriselt läbi. ^___^

Absoluutselt armas film. Vastandid tõmbuvad. Meespeategelase näitleja hakkab vaikselt kujunema ka üheks mu lemmikuks, tema roll “Hello Ghostis” oli fantastiline. Ja tüdruku näitleja kui ka rolli karakter oli adorable. Pärast filmi lõppu oli tõeliselt rõõmus tuju nagu pärast “Castaway on the Moon”i vaatamist. Võib-olla aitas mu happy-go-lucky tujule kaasa ka selle loo kuulamine, mis pole filmiga mitte mingit pidi seotud, aga sobib suurepäraselt filmi lõppeva meeleoluga.

8,5/10